24.08. 2013 Totalitarismiohvrite mälestuspäev

Euroopa Parlamendi liikme Tunne Kelami kõne Vabaduse väljakul toimunud mälestusmiitingul


Austatud koosviibijad, Riigikogu ja EV valitsuse liikmed,
Teie ekstsellentsid – diplomaadid, kirikujuhid!

 

Täna on põhjust korrata juba üldtunnustatud seisukohta - inimsusevastased kuriteod ei aegu. 20.  sajand oli senise ajaloo suurimate repressioonide tunnistajaks.  Kuid täna tasub mõelda sellele, kas me pole märkamatult langenud kuiva statistika mõju alla.  Kõneleme kümnetest miljonitest kommunismi ja natsismi ohvritest.  Kuid kas oleme võimelised isegi ette kujutama seda mõrvatute ja enneaegselt oma elust lahkuma sunnitute hulka konkreetselt? 
Vabaduse väljak siin neid füüsiliselt ei mahutaks.  Nad ei mahuks Tallinna linna alale, ka mitte
Harjumaale.  Kuid veelgi raskem on meie kunagisi kaasinimesi mahutada oma teadvusse ja südameisse.  Ning samas mõista, et iga ebaõiglaselt mõrvatu ning ülekohtuselt kannatanu pole statistiline ühik, vaid ainulaadne, kordumatu isiksus nagu on kordumatu ka iga üksiku ohvri isiklik tragöödia. 

 

Suurema osa lähisajaloo massiliste repressioonide vallandumist ja läbiviimist soodustas 
MRP.   Täna möödub sellest mustast päevast 74 aastat.  Kahe massimõrvari 23.augusti 1939.a. kokkuleppega otsustati avada tee Teisele maailmasõjale, mis  vallandus kõigest nädal hiljem.  Selleks maailma rahu vastu sooritatud suurimaks kuriteoks polnud küllalt ühe diktaatori tahtest.  Vaja oli kahe diktaatori omavahelist sobingut.  Mõlema peaeesmärk oli maailma vallutamine. Paradoks seisneb selles, et üks sõjasüüdlastest liitus hiljem võitluses teise kurjategija vastu demokraatlike riikidega ning pääses teenitud hukkamõistust.    

 

Ida- ja Kesk- Euroopas ning Balti riikides kehtestatud kommunistlikud diktatuurid püsisid massilisel terroril.  Briti ajaloolase Gregor Dallase  hinnangul  koges üksnes esimese sõjajärgse viie aasta vältel Ida- ja Kesk-  Euroopas (vastselt moodustatud„rahvademokraatiates“) vägivaldset surma miljon inimest.  Seda  Punaarmee võitudega saavutatud „rahuaja“ tingimustes.  Hitlerlikud koonduslaagrid ei suutnud uusi
sundasukaid mahutada –  kiiresti tuli uusi kinnipidamisasutusi juurde ehitada.  Sellise
terrori protsentidest -  surmatud ja piinatud kodanike hirmust ja masendusest - toitusid veel  hilisemadki, väliselt mõõdukamad kommunistlikud režiimid. Nad said endile aeg-ajalt lubada liberaalsemaid žeste ning võimu paindlikumat teostamist – lihtsalt seetõttu, et nende eelkäijate hirmuteod olid ohvrite järglastesse söövitanud selge sõnumi:  igasugune aktiivne
vastupanu toob kaasa hiljutise terrori kordumise.

 

Meie tänase päeva sõnum on see, et  Euroopat laastanud diktatuuride, vihkamise ja vägivalla ohvrid väärivad kõik võrdselt tähelepanu, lugupidamist ja väärtustamist.  Seda on lihtsam deklareerida kui tegelikkuses teostada.  Natsismi, Itaalia fašismi jadiktaator Franco ohvrite suhtes  on see sündinud rahvusvahelisel autoriteetsel ja kõiki kohustaval tasandil.  See väljendub kuulsas tõotuses – „EI  IIAL ENAM!“   Rahvusvaheline kõige kõrgemal tasandil saavutatud kokkulepe kohustab tegemaks kõike, et mitte lubada selliste hirmuvalitsuste uut esilekerkimist. 

Kommunistlike režiimide all elanud rahvaste eripära seisneb tänini selles, et  nende ohvrite
suhtes selline tõotus siiani puudub.  Olles tegutsenud juba üheksa aastat Euroopa Parlamendis olen võinud kogeda kohati masendavat huvi puudust ja ükskõiksust niihästi MRP  kui ka kommunismi kuritegude suhtes.  Viimaste hindamine ja repressioonide
tagajärgede silumine jäetakse lahkelt asjaosaliste endi hooleks. On mõtlemapanev, et MRP  70. aastapäev (2009) möödus ilma, et ühtegi kaalukat uut uurimust oleks sel teemal avaldatud, ühtegi telesarja või filmi toodetud.  Vastupidi - ajaloolise musta päeva „juubelit“ saatis kõrvulukustav vaikus.  Sõnum oli selge – kõnealune teema on ikka veel ülimalt hell, reaalpoliitiliselt keeruline ning  liiga tugevalt südametunnistusele koputav.

 

Minu üleskutse on suunatud meie sõpradele ja partneritele Lääne- ja Lõuna- Euroopas – järgige tänase päeva eeskuju, asuge samasuguseid mälestuspäevi tähistama kõigis 28 Euroopa Liidu liikmesriigis, kellest tervelt 11 (ja pool, kui  Ida- Saksa kaasa arvata) on kannatanud kommunistliku  totalitarismi all, mis kestis palju kauem kui  natside hirmuvalitsus. 

 

Euroopa Parlament võttis aprillis 2009 Eesti saadikute toetusel vastu oma esimese resolutsiooni teemal  „Euroopa südametunnistus ja totalitarism“.  Tegelikult  ongi see ju kogu Euroopa südametunnistuse ja solidaarsuse probleem.  See on vajadus teadvustada, et vabadus on jagamatu, et vabaduse mahasurujate ohvrid ja nende järglased hiljutises kommunistlikus Euroopas väärivad täiendavat pidulikku tagatist, et niisugused hirmuteod iial ei kordu. Selleni jõudmine on meie ühine asi. 

Euroopa 500 miljoni kodaniku kõrgeim esinduskogu -  Euroopa Parlament - tegi nelja aasta eest otsuse tähistada 23. augustit kui kõigi totalitarismiohvrite ühist mälestuspäeva ning asutada totalitarismi kuritegude süstemaatiliseks analüüsimiseks Euroopa Mälu ja Südametunnistuse Platvorm.  Viimane rajati kahe aasta eest Prahas nelja valitsusjuhi osavõtul.  Kuid see vajab tungivalt kõigi valitsuste toetust, mitte üksnes moraalset, vaid ka ainelist.

 

Kakskümmend kuus aastat tagasi leidis siin linnas aset Nõukogude impeeriumi vabanemisprotsessi pöördeline sündmus – Hirvepargi koosolek, kus nõuti  TÕDE  MRP 
salaprotokollide ja meie rahva mineviku kohta ning kus Lagle Parek algatas allkirjade kogumise stalinismiohvrite mälestussamba püstitamiseks. 

 

Tänaseks oleme jõudnud Hirvepargist kui kodanikualgatusest siia – Vabaduse väljakule, Eesti vabaduse eest võidelnute väärika monumendi jalamile, kus võime Eesti riigi ja meie sõprade,
välisdiplomaatide toel Hirvepargi sõnumit kõigi olemasolevate jõududega edasi viia.  Selleks on jätkuvalt 26-aastat tagasi kristalliseerunud arusaam – vabaks teeb meid tõde.  Tõde saab aga püsida üksnes solidaarsuse õhkkonnas.  Tõde totalitaarsete režiimide kuritegude kohta on kohustuslik ja vältimatu komponent Euroopa rahvaste eduka tuleviku ehitamisel.