21.06. 2017 Article


Endise Saksamaa riigijuhi Helmut Kohli surm annab põhjuse hinnata selle kõige kauem pärast Bismarcki võimul olnud kantsleri elutööd. On hetk vaadata asju suures plaanis ja mitte takerduda väiksematesse või suurematesse isiklikesse puudujääkidesse.
Kohli ajalooline panus Saksamaa taasühendamisesse ei vanane. Tähtis on aga see, et tal oli julgust ja oskust vaadata aastal 1989 kaugemale olemasoleva tegelikkuse raamidest ning kasutada kommunistliku Ida-Saksa kokkuvarisemist alustamaks viivitamatult taasühinemise püüdlusi. Kohl sattus seejuures risttuulde, kuna ka lääneliitlased jäid tema idee suhtes pehmelt öeldes reserveerituiks, Margaret Thatcher aga seisis sellele jäigemalt vastu kui Gorbatshov.

Balti rahvad jäid esialgu Kohli poliitika fookusest kõrvale, kuid kindlasti võib tõdeda, et ilma Saksamaa taasühinemiseta poleks osutunud võimalikuks Euroopa integratsiooni jätkumine ning EL laienemine. Saksamaa ühtsus ja Euroopa integratsioon, rahvuslike ja üld-euroopalike huvide lõimumine on Kohli sõnul ühe ja sellesama mündi kaks poolt.
Ometi jääb tänaste kommentaaride puhul haigutama üks lünk. Korduvalt näidatakse Kohli suhtlemist vanema president Bushiga, Gorbatshovist kõnelemata. Hämmastab see, kuidas pildist on täiesti kõrvaldatud Ronald Reagan, kelle ametiaeg põhiliselt kattus Kohli omaga. Oli ju Reagan see, kes aastail 1982-1987 kutsus korduvalt Gorbatshovi üles Berliini müüri lammutama. Kuid üleskutsed poleksid aidanud ega oleks ka Kohl suutnud Gortbatshoviga oma diplomaatiat ajada kui selle kõige taga poleks olnud Reagani sihikindlat strateegiat, mis surus Nõukogude Liidu kui kurjuse impeeriumi majanduslikku katastroofi äärele ning sundis Kremli juhte paindlikkusele.