26.02. 2015 EL välisministrid järeldagu selgelt, et Venemaa agressioon Ukrainas laieneb

26. jaanuar 2015

Täna Brüsselis kohtuvad EL välisministrid peaksid jõudma ennekõike sellele selgele ja karmile  järeldusele, tegema seda üksmeelselt ning veenvalt - rünnak Ukraina terviklikkusele ja iseseisvusele jätkub tõusvas joones.


Äsjast massimõrva - Vene Grad-tüüpi raketirünnakut Mariupoli elamurajoonile ei saa käsitada juhusliku eksimusena. Pigem on tegemist terroriaktiga, mis võib olla psühholoogiline sissejuhatus järgnevale suurrünnakule nagu mässuliste juhid seda avameelselt kuulutavad.

Berliinist saabuvad vihjed nagu oleks Venemaa osavõtul toimunud ministrite kohtumisel saavutatud teatavat edu on antud olukorras eksitavad. Nagu ka poolteist nädalat tagasi EL välispoliitika juhi Federica Mogherini lekitatud analoogilised ootused nagu oleks aeg muutuda Venemaa suhtes paindlikumaks.

Täna, mil EL väliministrid taas kokku tulevad, tuleb näkku vaadata tõsiasjale: Minski kokkuleppeid pole Kreml ja tema mahitatud terroristid täitnud neli kuud. Mille kohta siis läbi rääkida? Taktika on selge - kuna Moskva hinnangul on EL partnerite jaoks kõige olulisem mitte niivõrd Ukraina terviklikkus, vaid kontakti säilitamine Venemaaga, siis annab see Kremlile võimaluse aega võita, et oma vallutusi konsolideerida. Sel ajal kui kontaktid keskenduvad uutele agressiooniaktidele,  jäävad eelmised piisava tähelepanu ning järeldusteta. Kel on mahti meelde tuletada Krimmi annekteerimist, kui tähelepanu parajasti koondub Mariupolile?

Tõsiselt võetavaid läbirääkimisi õõnestab juba ette Vene partneri usaldusväärsuse probleem. Moskva väited on selged oma vales: nemad ei saatvat oma vägesid Ukrainasse.

Intervjuus Novaja Gazetale (4.11.2014) ütles separatistide üks liidritest Oleg Tsarjov selgesõnaliselt "kui Moskva meid ei toetaks, poleks me suutnud paari nädalatki vastu  seista".

Eelmine USA kaitseminister  Chuck Hagel hoiatas juba 2014. sügisel, et EL ning USA triivivad kriisist kriisi ilma selge strateegiata, klammerdudes läbirääkimiste maagilise idee külge.

"Tõsiseim oht rahvusvahelisele julgeolekule lähtub Moskvast, mitte Lähis-Idast," järeldas ta.

Läbirääkimised ei saa olla eesmärk iseeneses. EL ei saa vaadata mööda tõsiasjast, et agressiooni jätkumine nihutab läbirääkimiste teema uutele vallutustele, varjutades partneri  senised  kuriteod, täitmata lubadused ja demagoogia.

Läbirääkimisest võib tõusta tulu juhul kui Venemaa ning tema käsilased tõendavad tegudes, et hakkavad Minski kokkuleppeid täitma. Siiani osutab kõik vastupidisele. Nii õõnestavad EL liikmed pigem omaenda positsiooni rahvusvaheliste käitumisnormide kaitsjana.

Enne uusi katseid laua taha istuda tuleb Euroopa Liidul tõendada kaht asja: ühtsust suhtumises jätkuvasse Ukraina vastasesse agressiooni ning valmisolekut rakendada märksa tõhusamaid sanktsioone.