17.05. 2017 Euroopa päev 2017
Täna tähistatakse Euroopas Schumani deklaratsiooni 67. aastapäeva.
Arvestades, et kõigest kaks päeva varem jälgisid miljonid inimesed hinge kinni pidades Prantsuse valimisi, mis oleksid võinud päädida Euroopa Liidu sügavaima kriisiga, on eriline põhjus teadvustada, mida Euroopa riikide ühinemine ja koostöö on meile andnud ning mida on võimalik reaalselt kaotada.
Tõepoolest, Prantsusmaal õnnestus kriis edasi lükata. Kuid selle põhjused pole kõrvaldatud, Euroopa Liidu lagundamist taotlevad jõud on senisest tugevnenud.
Schumani deklaratsioon, mis söandas taotleda konfliktide ja rahvuslike rivaliteetide rutiini põhimõttelist muutust, tõi kaasa võimatu muutmise võimalikuks. Esmakordselt avanes tee Euroopa rahvaste vaheliseks püsivaks rahuks ja võrdõiguslikkuseks majandusliku koostöö, avatuse ja vastastikuse ühiskasu alusel. Täna, 76 aastat hiljem, on see Euroopa ajaloo suurim ime muutunud endastmõistetavuseks. Sõjad on EL liikmete vahel muutunud võimatuks.
Ometi on just tänane sõnum see, et selliste igapäevaseks normaalsuseks muutunud imede säilimise eest tuleb iga päev seista. Mitte ainult valitsuste ja EL institutsioonide, vaid ennekõike kodanike endi teadlike jõupingutustega. Siis ei pea me nii väga sõltuma ühe või teise liikmesriigi valimiste tulemustest.
Euroopa vajab põhimõttelist uuenemist - möödapääsmatult ja kiiresti. Mitte üksnes radikaalseid majandusreforme ning elatustaseme tõusu jätkumist, mille on pärssinud kümne aasta eest lahvatanud majanduskriis. Valdkond, millele kriiside ees hirmu tundes kõige vähem mõeldakse, on Euroopa vaimne ja kultuuriline mõõde, Euroopa identiteet, mida selgelt tajusid ning millest ammutasid oma erakordse kaugelenägelikkuse Euroopa ühendamise isad 67 aastat tagasi.
Euroopa kodanike elu mõte ei saa olla vaid tehnilisele progressile ning globaliseerumisele tuginev tarbimine ja meelelahutus. Iga inimese sügavaim vajadus on leida oma elule mõte, kaugem perspektiiv, mis annab talle väärikuse ja kordumatuse.
Seda vajadust tuletas 1992.a. Euroopa Liidu rajamisele järgnenud kõnes meelde tookordne Euroopa Komisjoni president Jacques Delors. Tema sõnul seisis kaheteistkümne poliitilisse liitu ühinenud liikmesriigi ees vajadus „suurimaks kvalitatiivseks hüppeks“, mis sai tugineda üksnes Euroopa sügavama ühinemise vaimsele mõistmisele. „Kui me lähema kümne aasta jooksul ei suuda Euroopale anda hinge, vaimsust, tähendust, oleme selle lahingu kaotanud“, hoiatas legendaarne Komisjoni juht. Tänaseks on sellest hoiatusest möödunud veerand sajandit. Kas on põhjust imestada suurima kriisi üle, millega Euroopa Liit üha rängemalt maadlema peab?
Seetõttu on täna edasilükkamatu vajadus meenutada ja taas kinnitada Robet Schumani algset nägemust ja väärtusi, millele tema hulljulge algatus tugines. Euroopa hinge ega väärtusi pole tarvis uuesti leiutada. Need on olemas, kuid tõrjutud ühekülgse materiaalse arengu ning poliitilise tehnoloogia poolt arengu ääremaile. Muutus saab tugineda Euroopa vaimse ja kultuurilise pärandi järjepidevusele, Euroopa identiteedi uuesti teadvustamisele ning perekonna ja traditsiooniliste väärtuste tunnustamisele, kaasa arvatud religiooni integreeriv roll.
